Kirke Karja: hindan muusikas värskust ja tugevat ideed

Kirke Karja

FOTO: TMW pressimaterjal

Plahvatuslik energia, ettearvamatud helid, lihvitud kompositsioonid käsikäes ekstaatilise improvisatsioonilisusega  – see on Eesti-Leedu-Prantsusmaa übermoodne tuliuus koosseis Captain Kirke and the Klingons! Ansambel esineb täna õhtul kell 20.30 Vabal Laval toimuval esitlusel TMW 2019: Eesti Jazzliit & Jazzkaar jazzilaval. TMW-le rääkis koosluse tegemistest lähemalt pianistist bändi liider Kirke Karja.

Teie koosseisus on kuulda ja näha nii Eesti, Leedu kui ka Prantsusmaa muusikuid. Kuidas selline vahva ettevõtmine alguse sai?

Mul oli vaja muusikuid, kes julgeks eksperimenteerimisega minna kastist täiesti välja. Teadsin neid muusikuid juba aastaid varem, aga nüüd tekkis vältimatu vajadus nad kaasata. Eesti džässiskeene on tore ja elav, kuid ma ei ole konkreetselt sellise muusikalise materjali jaoks siit mõttekaaslasi leidnud. Pidin vaatama kaugemale.

Märtsis ilmus teil ka album. Kuidas selle salvestamine toimus? Kas mingi osa lindistati Eestis, osa mujal ja lõpuks produtseeriti kokku?

Erinevates riikides salvestamine pole niivõrd interaktiivse muusika puhul võimalik, sestap kogunesime viieks päevaks Tallinnasse, tegime proovi ja salvestasime kõik need päevad. Eks seesugune plaaditegu on muidugi meeletult kallis, aga ma leian, et hädavajalik. Sellesse bändi kuulub tegelikult veel fantastiliselt hea Soome saksofonist Mikko Innanen, kuid tal polnud võimalik TMW-le tulla.

Kui keeruliseks muudab see töö, kui kollektiivi liikmed asuvad erinevates riikides? Ehk kuidas toimuvad proovid, kokkusaamised ja lindistamised?

Enamasti koguneme päev enne kontserti ning teeme ühe pika proovi. Inimesed on selleks iseseisvalt valmistunud ning nootide õppimine on kodus ära tehtud. Pariisi poistega harjutasime seda repertuaari ka siis, kui seal jaanuaris mõnda aega elasin. Eesti trummar Hans Kurvitsaga oleme ka vahel kahekesi nende lugude kallal nokitsenud. On vaja graafikutega skeemitada ning asju pikalt ette planeerida, aga see on siiski võimalik. Muidugi eeldab seesugune rahvusvaheline bänd ideaalset ettevalmistust: perfektsed noodid, läbimõeldud kava ülesehitus, hästi korraldatud logistika jne.

Esitlesite plaati Budapestis: mille põhjal just selle linna välja valisite?

Meid kutsuti sinna! Olen Budapestis Opus Jazz Club’is korduvalt käinud ja tunnen inimesi, kes seal programmi kallal toimetavad. Kui sügisel plaati salvestasime, panin sotsiaalmeediasse sellest protsessist suvalise pildi ja kontserdikutse saabus isegi ilma helinäidet saatmata. Võib öelda, et see oli väga õnnelik juhus, sest Opus on tõeliselt suurepärane klubi.

Mida peate muusikas oluliseks ja mis on isiklikult teie jaoks jazzmuusika juures kõige kütkestavam?

Üle kõige hindan värskust ja tugevat ideed ja seda igasuguses muusikas.

Milliseid soovitusi annaksite ühele noorele artistile, kes alles hakkab muusiku rada kõndima?

Eks igaühel on oma tee, kõik teevad suuremaid ja väiksemaid vigu ning õpivad neist. Kui on tõsine motivatsioon midagi ära teha, siis puusse panna pole minu meelest võimalik. Aga ma soovitan investeerida hästi palju eelkõige iseeendasse: harjutada, lugeda, kuulata, vaadata, mõelda, suhelda, üritada mõista ning mitte jätta enda kallal töötamist, kui kena karjäär justkui juba näpus tundub olevat.

Milline laul on viimasel ajal kõige enam meeldinud või kummitama jäänud?

99.9% muusikast, mida kuulan, on instrumentaalne. Ma ei kannata tugeva kommertsmaiguga muusikat (mis sisaldab enamasti vokaali), seetõttu ei kuula eriti raadiot ning elan natuke omas mullis. Laul kui selline... Bändikaaslane ja hea sõber Etienne Renard jorises paar päeva tagasi pidevalt Harry Nilssoni laulu “Coconut”, hetkel ei lähe see peast välja. Vahel kummitavad ka osad Mozarti Reekviemist, Francis Poulenc’i vokaalteosed ja Eoins’i eelmisel aastal ilmunud plaadi hitid.

Kui olete tutvunud tänavuse TMW artistidega, siis keda sooviksite ise kindlasti näha?

Kahjuks ei ole eriti süvenenult tutvuda jõudnud, sest ajaga on praegu hapusti. Muidu viskaks hea meelega kõikidele artistidele pilgu peale. Aigar Vals tundub väga põnev. Anna Kaneelinat pole kahjuks veel kuulama jõudnud, aga kolleegid on teda väga julgelt soovitanud, nii et võtan neist eeskuju ja soovitan ka!

Tagasi üles