Lakker: elektroonilises muusikas on praegu väga põnev aeg

Lakker Foto: TMW pressimaterjal

Lakker on Eomacist (Ian McDonnell) ja Aradist (Dara Smith) koosnev pikka aega tegutsenud elektroonilise muusika duo. Iiri päritolu muusikute looming liigub kummituslikest arktilistest helimaastikest bassirohkete industriaalbiitideni. Duo astub oma audio-visuaalse kavaga üles ööl vastu pühapäeva kell 1.15 üritusel EKA ÖÖ: Üle Heli & 130701 / FatCat Records Night Eesti Kunstiakadeemias.

Milline näeb välja teie loominguline dünaamika duona? Kas teil on aastate jooksul tekkinud mingisugune struktuur, et kes kuidas panustab? Kuidas erines Época loominguline protsess eelmistest albumitest ja mis kannustas teid rohkem koostööd tegema?

Ian: Me mõlemad teeme veidike kõike. Struktuur on olemas, kuid see pole kindlalt määratletud. Me oleme oma lähenemises küllaltki vabad. Época protsessi oli kaasatud palju rohkem koostööd ‒ esmakordselt kirjutasime kogu materjali koos stuudios. See tundus meile pärast sooloprojektide kallal töötamist loomulik.

Dara: Jah, oli päris lahe sooloprojektide abil uusi maailmu avastada ning uurida oma isikliku saundi erinevaid tahkusid. Usun, et kui naasime pärast seda oma koostöö juurde, tõi see endaga kaasa uut energiat...

Kas Lakkeri saund on sulam kahe erineva artisti isikupärastest stiilidest (Arad ja Eomac) või on see siiski omaette nähtus? Kui palju erineb oma sooloprojekti kallal töötamine Lakkerina muusika tegemisest?

Ian: Minu arvates on see omaette nähtus. Meie jaoks oli küllaltki selge, milline on Lakkeri muusika ja milline pole. Ma usun, et sooloprojekti kallal töötamine on suhteliselt sarnane ‒ kasutame mõlema projekti puhul samu seadmeid ja instrumente, kuid esteetika ja stiil on täiesti erinevad.

Dara: Jah, minu meelest areneb Lakkeri saund täiesti loomulikult ja iseenesest, nagu oleks sellesse projekti lisaks meile veel keegi kaasatud. Lakkeri saundil on omaette ajalugu ning selle ainuke püsiv aspekt ongi see, et ta pidevat areneb ja ehitab oma identiteeti.

Mitmed teie teosed, näiteks „Melting Lacquer” või „Tundra”,  tekitavad palju erinevaid seoseid. Mis on teid selliseid teoseid ja lugusid looma inspireerinud? Kas erinevatel maastikel on oma osa?

Ian: Meie muusika on küllaltki füüsiline ja loodus on meie jaoks pidev inspiratsiooniallikas. Me tunneme suurt huvi tekstuursete helide vastu, mida sa peaaegu puudutada saad. Seega on reaalsed füüsilised tekstuurid ja maastikud meie jaoks otseselt inspiratsiooniks. Nad annavad meile infot, kuidas kindlat heli kirjeldada, ning seejärel saame teada, kuidas seda luua.

Dara: Mina isiklikul töötan alati nii, et visuaalne ja pildikeel on juba algusest peale seotud. See oli suuresti meie uue albumi, „Época” välimuse ja tunnetuse taga.

Eelmise küsimuse jätkuks, kuidas mõjutab Iirimaa teie loomingut? Kas miski paistab teie loovuse allikana silma?

Ian: Minu arvates mõjutab see meid alateadlikult. Just nagu igaühte mõjutab see keskkond, kus ta üles kasvab. Iirimaa mõjutab meid eriti just inimeste ja artistidena. Arvan, et meie side maaga ning metsiku looduse tunnetus kandub üle ka meie muusikasse.

Kuidas teie diskograafia erinevad osad üksteist täiendavad? Kas albumite vahel on mingi lineaarne muster? Mingi ühendusjoon?

Ian: Ma ei tea! Me tõesti ei mõtle selle peale. Iga albumi puhul me lihtsalt läheme sinna, kuhu tunneme, et tahaksime minna. Kuid minu arvates on ühendusjooned täiesti olemas, näiteks helidisainis või selles, kuidas läheneme rütmile ja meloodiale.

Hiljuti mängis Aphex Twin oma Bilbao DJ-setis teie lugu. Kes on Lakkeri suurimad mõjutajad?

Ian: Loomulikult on Aphex meie suur mõjutaja ning teiste ilmsete mõjutajate seas on näiteks Autechre ja Pan Sonic. Kui me alustasime, siis inspireerisid meid ka Deftones, Meshuggah ja At The Drive In. Viimasel ajal oleme saanud innustust plaadifirma Nyege Nyege Tapes artistidelt, nagu Nihiloxica ja Slikback, ning suurepäraselt Sublime Frequencies plaadifirmalt. Samuti mõjutab meid folkmuusika üle kogu maailma ning tantsumuusika puhtad, füüsilised vormid.

Dara: Jah, just see, mida Ian rääkis. Minu jaoks on praegu elektroonilises muusikas väga põnev aeg. Tööstuses endas valitseb täielik segadus, kuid kui tead, kust otsida, siis selle muusika kvaliteet, mida inimesed teevad, on lausa hämmastav. Kuna turule sisenemise kulud muutuvad järjest väiksemaks, siis avaneb muusika tegemise võimalus palju laiemale inimgrupile. Lisaks soovin saata erilise tervituse Iiri bändide, plaadifirmade ja promootorite uuele põlvkonnale, kes tegelevad reivi tõelise vaimsuse edendamisega, tuues esile kaasamist, jõustamist ja avatud meelt, kuid samal ajal oskavad nad ka lõbutseda ning lahedaid üritusi ja head muusikat teha. Seega tervitan Gash Collective’it, Soft Boy Recordsit ja DSNT-d, Dublin Digital Radiot ning samuti Motzi.

Mida arvate Brexitist ja kuidas see teid mõjutab (näiteks Ühendkuningriigis tuuritades jne)?

Dara: Mul on kahju Põhja-Iirimaa noortest, kes on rahuprotsessi ajal üles kasvanud, ja nüüd on võimalus, et piiriseadused muutuvad rangemaks ning sellega kaasneb igasuguseid probleeme.

Ian: Mul tõesti on keeruline praegu poliitikas mingisugust kindlat arvamust kujundada. Tunnen viha, kurbust, meeleheidet. See, kuidas maailma süsteemid on üles ehitatud ja kuidas nad toimivad, on täielik jama. Mul on raske sellest aru saada, kõik tundub olevat meelega segaseks tehtud ja on sageli täielik lollus.

Kuna Lakker esineb Eesti Kunstiakadeemias EKA ÖÖ-l audiovisuaalse etendusega, siis kuidas te muusikat ja kunsti omavahel segate?

Dara: Meie jaoks on põnev sellistes kohtades esineda. Kultuuriliselt nii kõrgelt haritud publiku ees esinemine innustab meid looma midagi erilist ning me oleme selle show nimel palju tööd teinud, et vaatemäng oleks täiuslik. „Época” audiovisuaalse show visuaalne esteetika on tihedalt seotud selle heli iseloomu ning muusikas sisalduvate narratiividega.

Juba selle projekti kirjutamise algusest uurisime salvestiste näidiseid ja töötasime helidisainiga, millel oleks metalne sära. Lisaks tahtsime uurida, milline on äärmiselt viimistletud ja stereotüüpilise arvuti loodud pildi suhe käsitsi joonistatud või traditsioonilise animeeritud esteetikaga. Albumi tegemise ajal tundsime huvi ka loomuliku karjadünaamika ja karjatamismustrite vastu ning uurisime, kuidas need väljenduvad inimühiskonnas ja -käitumises.

Just neid elemente soovisimegi oma audiovisuaalse show’ga visuaalselt uurida. Püüame luua tasakaalu narratiivi ja idee vahel ning lisada sinna live-esituse visuaalide traditsioonilisemat eesmärki, mis sisaldab ka valguse ja pimeduse dünaamilise kontrastsuse füüsilisi mõjusid, mis on seotud hea helisüsteemi raskusega.

Kuula Lakkerit siin!