Mida te olete viimasel ajal kõige rohkem kuulanud?

Me jõudsime just koju SXSW festivalilt, nii et me oleme põhiliselt kuulanud neid fantastilisi artiste, keda me seal kohtasime - uued tulijad Torontost nagu Sean Leon, Faiza ja Killy; meie Soulectioni lemmikud Smino ja Joe Kay ning muidugi hea annus kurbi ja introspektiivseid indibände nagu Milk & Bone, Porches ja Soccer Mommy.

Kuidas teie loomeprotsess Samurai Champsis välja näeb?

Me tabame hetkes tundeid ja üritame neid loo vormi valada. Loominguliselt teeme me üksteisega vaheldumisi koostööd, lisades lugudele uusi partiisid kuni need muutuvad sellisteks tunneteks või hetkedeks, mida me saame ausalt teistega jagada.

Mis on teie lemmik salvestuspaik või stuudio?

Blue Door Recordings on Reginas olnud meie koduks viimased paar kuud. Samas, kuna kõik meie esimesed salvestused on tehtud meie vanemate keldrites, siis tunneme ennast kõige paremini DIY ruumides. 3peat’i stuudio Winnipegis on jõhker.

Me võime oma maitset järgmiste nädalate jooksul muuta. Pärast Tallinn Music Weeki läheme salvestama Studio Belli Rahvuslikku Muusika Keskusesse Calgary’s PASSPORT Masterclass’i raames. Studio Bell on üks ilusamaid muusikaruume Kanadas ja see näeb välja nagu Covenant kosmoselaev Halo videomängust.

Kui te muusikat teete, siis kas teil on mingi kindel tunne või heli peas valmis või lasete te lool ise kujuneda?

Põhiliselt oleme oma saundis ühendanud Toronto IXXI ja OVO liikumised ja soojemad, soulilikud Los Angelese Soulectioni liikumise meloodiad. Üldiselt pärinevad meie lugude tuumikud ikkagi meie enda kogemustest ja tunnetest, mis tekivad isolatsioonis elamise preerias.

Kas oled ka teiste tänavuse Tallinn Music Weeki artistidega tutvunud? Keda soovitaksid teistel külastajatel vaatama minna?

Me väga ootame Rick Feds’i esinemist, kes meenutab oma kõlaga Shlohmo’t ja xxyyxx’i. Piwai on samuti artist, keda tahaksime näha. Ta kõlab nii mõnusalt ja laineliselt. Tahaks teda sämpeldada või temaga koostööd teha. Samuti ootame me oma hea sõbra Arlo Maverickiga taaskohtumist. Arlo on üks meie suurimatest liitlastest uute linnasaundide levitamisel. Kindlasti tahaks näha ka Kytamit. Nägime teda esimest korda aastaid tagasi ühel väikesel Kanada festivalil Circle The Wagons. See, kuidas ta viiulimängu ja EDMi ühendas oli midagi sellist, mida me kunagi varem näinud polnud. See oli 4 aastat tagasi, nii et me ei jõua ära oodata, et näha mida ta praegu teeb.

Mida teile tulevik toob?

Pärast meie viimast esinemist Tallinn Music Weekil (Sinilinnus) lendame me otse Calgary’sse Studio Belli Rahvuslikku Muusika Keskusesse PASSPORT Mastercalss’i raames salvestama.

See on meile väga oluline, sest Studio Bell on üks Kanada suurimaid muusikaasutusi, mis on pühendunud Kanada muusikaajaloole ja uue Kanada muusika loomisele ja esitamisele. Mais esineme me New Skool Rules Urban & Hip-Hop Festivalil Rotterdamis, Hollandis. Kohe pärast seda esineme me Cathedral Village Arts Festivalil oma kodulinnas Reginas, pärast mida läheme ka Kanada tuurile ning esineme muuhulgas Upstream Music Festivalil Seattle’is. See kõik on eelsoojendus meie uue albumi ilmumisele sellel sügisel.

Mida teie Tallinn Music Weeki esinemiselt oodata võiks?

Emotsioonide virr-varri. Kõik peaksid meelde jätma lood “Let Me Be Sad”, “Shway”, “Bae” ja “Party Like It’s 1999”.

Mida peaks maailm tegema, et meie planeet ka järgmised 100 aastat elamiskõlblik püsiks?

Jeah kindlasti vihkab, mida ma kohe ütlen, sest talle väga meeldis SXSW ajal Texase grilli süüa, aga me kõik saaksime planeeti aidata, kui me vähendaksime või üldse lõpetaksime punase liha söömise. Silmakirjalik on ka see, et me oleme mõlemad rahvusvaheliselt tuuritavad artistid, kes lendasid siia Kanadast, aga kui me kõik vähendaksime atlandi-üleseid lende, saaksime kasvuhoonegaaside hulka atmosfääris alandada. Me ei mõelnud neid vastuseid välja, sest meie väike vend ja fotograaf Athirdtime ehk Baby on keskkonnainsener ning aitas meid nende vastustega.