Lootus: „Maailm on sama mitmedimensiooniline kogu aeg olnud, hea ja halb on eksisteerinud alati paralleelselt.“
24. märts 2018, 12:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
6. aprillil esineb TMW 2018: One Night at the Parking Lot õhtul Rotermanni maaaluses parklas põrandaaluse techno artist Lootus.
Millist muusikat oled viimasel ajal kõige rohkem kuulanud?
Praegu tundub, et kõige rohkem tähelepanu pööran popmuusika kuulamisele, olgu selleks nii mingi leftfield bedroom pop või massidesse jõudnud pop-räpp. Samuti leian ennast kuulamast palju sama kraami mida nautisin 10 või rohkem aastaid tagasi nagu Sean Paul, Outkast, Black Lips, Slipknot või siis black metal one man bandid nagu Xasthur, Leviathan. Muusika millesse süvenesin aasta aega tagasi nagu nt ambient techno, outsider house, bassimuusika ja katkine klubimuusika on praegu jäänud taustamuusikaks, siis kui vaja tööd teha või sotsialiseeruda.
Tänapäeva elektrooniline muusika on oma rikkuses jaotunud erinevateks skeenedeks ja kogukondadeks ning üksi nokitsejateks. Kas otsid ise pigem kuuluvust või meeldib sulle rohkem eraklikult oma maailma luua?
Ideaalis oleks vaja mõlemat maailma siduda. Sain mingi hetk aru, et olen veidi harjunud mõttega, et muru on alati teiselpool rohelisem. Proovin seda endast välja juurutada aga samas olen aru saanud, et piirid erinevuste vahel on väiksemad kui nad tunduvad. Seega miks mitte mõlema muruplatsi peal ennast rullida. Praegu muidugi tundub, et olen jäänud sinna eraklikuma külje peale aga noh, see ei tähenda, et sinna jääma pean.
Milline näeb välja su loominguline protsess?
Kõrvalt vaadates üsnagi igav. Tehnika ja kola fänn olen ainult siis, kui igavusest foorumites passin. Seega muusikat tehes toas ringi ei kõnni ja kümmet erinevat sünti korraga ei näpi. Pigem istun arvuti taga ja alustan mingi müraga, olgu see sämpel, mingi kindel digisündi sound või trummiskeem. Siis proovin seda müra valjemaks ja paksemaks teha kuni leian sealt mingi meloodia, rütmi või meeleolu, mis enamvähem sarnaneb mu soovile või ideele. Proovin balanseerida muusikat tehes seda, mida kuulda tahan ja seda, mida isegi ei oskaks fantaseerida.
Kas maailm on praegu hea paik, kus elada? Millisel teisel ajaperioodil tahaksid veel elada?
Tundub, et on okei. Muusika kohapealt super aeg, võimalused on ju piiramatud. Minevikku kiinduda on ju mega lihtne. Lihtne on unustada, et maailm on sama mitmedimensiooniline kogu aeg olnud, hea ja halb on eksisteerinud alati paralleelselt. Seega mingit eelnevat perioodi paremaks praegusest ei pea ja tunnen hästi, et olen sattunud siia, kus olen. Inimeste ajusi on alati pestud ja masse hüpnotiseeritud, teadlikke ja revolutsioonilise inimesi on alati eksisteerinud. Praegu tundub hüpe lambast juhiks kiirem, kui kunagi varem.
Mis on hetkel su unistuste instrument?
Alati unistan mingist super sämplerist millega saaks muusikat igalpool teha ja live's ennast vabamalt tunda. Kuigi suures osas on see unistus lihtsalt soov asju omada, sest tegelikult muusika tegemata ei jää. Arvuti on ikka parim sõber selles osas. Kõige rohkem tahaks aga praegu toa täis varuda erinevaid puhkpille ja ühe odava kitarri mõne plokiga võtaks ka.
Kas oled ka teiste tänavuse Tallinn Music Weeki artistidega tutvunud? Keda soovitaksid teistel külastajatel vaatama minna?
Veidi olen jah, kuigi parimad TMW kogemused on ikka tulnud kogemata. Lihtsalt satud kuhugi ootamatult ja enam peast välja ei saa. Mõned nimed, mida olin kas enne kuulnud või avastasin alles nüüd oleks Fever Dream, Monetochka, КУКЛА ja ZRN.
Millele praegu muusikaalaselt kõige rohkem keskendud?
Praegu proovin oma harjumustele ja ootustele veidi vastu liikuda. Kuna ju suurt pinget selle kõigega pole, siis tahaks rohkem improviseerida ja lainetada ühest äärest teise. Mul on lihtne jääda ringlema samadesse ideedesse. Samuti proovin sellest eelnevalt mainitud eraklikusest välja saada, sest oma muusika jagamine pakub palju rõõmu, olgu see tagasiside positiivne või negatiive. Naudin selle ringlust ja kaasnevaid vestlusi.
Mida peaks maailm tegema, et meie planeet ka järgmised 100 aastat elamiskõlblik püsiks?
Väliste survete põhjustel tulenev stress viib inimese kahtlema oma tähtsusele siin maailmas. Me oleme kõik paraku ühenduses ja mida rohkem me saame unustada seda, et raha on vähe ja kogu aeg on kiire, seda rohkem on meil aega ja hoolivust, et panustada meie keskkonda. Kiiret leevendust aga stressi vastu pole ja enamustel inimestel pole võimalik lihtsalt oma ülemustele või kellelt iganes see pinge ülekandub õelda, et STOP IT! I NEED TO RELAX. Seega vähem ületöötamist ja muretsemist, siis saame ka piisavalt nutikaks ja tugevaks, et keskkonda elamiskõlblikumaks jälle muuta.