:format(webp)/nginx/o/2025/04/02/16750556t1h5008.jpg)
Paavli.LIVE on stiililiselt ja žanriliselt avatud kontserdisari, mis saab tõuke ühtaegu nii kaasaegse eksperimentaalmuusika ja jazzi hoovustest, hip-hopist kui ka ostingulisest popmuusikast. TMW muusikaõhtu nimekate külaliste seas on Einstürzende Neubauteni asutajaliikme Alexander Hacke ja Space Cowboysi laulja Danielle de Picciotto ühisprojekt hackedepicciotto , PK Keräneni ja Leija Lautamaja duo The Moontwins , Iiris Vesiku menubänd Night Tapes ning mitmed teised – ainsaks valikukriteeriumiks esinejate ja nende muusika erakordsus.
Night Tapes sündis Londoni toakaaslaste Max Doohani, Sam Richardsi ja Iiris Vesiku hilisõhtustest jämmisessioonidest. Nende öisest Londonist inspireeritud atmosfäärilised helid põimivad erinevaid žanre ja salvestusstiile, mille tulemuseks on värske ja piire nihutav dreampop. Eesti-Inglise bänd on seni välja andnud neli EP-d ning töötab hetkel debüütalbumi kallal, tuuritades samal ajal Suurbritannias, Euroopasj ja USAs.
Tänavu jaanuaris pälvis Night Tapes ESNS festivalil maineka Music Moves Europe auhinna.
Andsime bändile täita tänavuse TMW küsimustiku, et nendega lähemalt tutvust teha!
Mis on esimene märk sellest, et olete milleski edukas?
Iiris: Esimene märk on selle lõpetamine või lõpuleviimine, mille olete otsustanud edu saavutamiseks ette võtta.
Mis oli viimane helikogemus, mis teid täiesti uuel viisil mõtlema pani?
Iiris: Nägin minimalistliku muusikaga (John Cage) kaasaegse tantsu etendust ja elava esituse mõttes mõjus see meditatsioonina. Seal oli palju avatud ruumi, kus ma lihtsalt olin, nautisin nootide ja droonihelide lainet ning jälgisin mõningaid sädelevaid kujundeid ja värve. Seda sai nautida Ameerika mägedeta. See pani mind mõtlema, kui tähtis on iga liivatera siin maailmas. Seda on pretensioonikas öelda, kuid pisut pretensioonikas olemine on lõbus, eriti kui see puudutab visioone ja mõistmist.
Milline on olnud kõige üllatavam koht või seik, millest olete saanud inspiratsiooni uueks looks?
Iiris: Arvan, et olime üllatunud, kui leidsime end Mehhikost, Tepoztlanist, kuhu jäime pärast tuuri albumit kirjutama. Oli hetk, kus kotkas tegi meie lähedal täiuslikke tiire, mis resoneerisid hästi looda, mida me salvestasime. Ma tunnen, et kus iganes me ka ei viibiks, aitavad nende kohtade spetsiifilised helid oluliselt kaasa ka meie loodavatele lugudele.
Kui Night Tapes'i muusika oleks toit, siis kuidas see maitseks?
Sam: Midagi tuttavat, aga uutmoodi konstrueeritud? Või midagi väga-väga luksuslikku – nagu homaar –, mida serveeritakse umbes aastal 1999 pooleldi mahajäetud kaubanduskeskuse toidutänaval asuva purskkaevu ääres. Taustal kõlab vanalt kassettpleierilt Madonna album "Ray of Light".
Milline on teie arvates kõige alahinnatum muusikastiil või artist praegu ja miks see vääriks rohkem tähelepanu?
Max: Soovitan väga artisti James K. Ta teeb hüpnootilist elektroonilist muusikat koos eeterliku vokaaliga. Andsime New Yorgis koos kontserdi ja tema sett rabas mind väga.
Kui peaksite looma pala, mis peegeldab maailma aastal 2025, siis mis teemad selles kõlaksid?
Iiris: Ausalt öeldes püüdsime varem luua laule, mis toimiksid kui teine maailm. Mõttekäik teise maailma loomise taga on olnud paralleelne teraapiaga – kui me tegeleme traumade töötlemisega, siis peame leidma ka kehas hea koha ning käima vaheldumisi kahe koha vahel, et mitte end üle koormata ja lihtsalt kasututeks kujudeks muutuda. Praegu on inimkonna kehas palju traumasid, mida töödelda. Kõik teeb haiget, sest meie südames olevad pahed, mis kunagi kogemuste ja mõistuse tõttu maa alla ajasid, on tärganud nagu seened pärast vihma (ahnus, poolikud teadmised ajaloost ja valed). Pahedega toimetulemiseks peame suutma minna oma vaimus ja kehas nendesse kohtadesse, mis on kerged, lõbusad ja toitvad, et saaksime pidada keerulisi vestlusi ning tulla toime häbi, süü ning ümberasustatud agressiooniga, mis on kõikjal nii kergesti kättesaadavad.
Sellegipoolest on maailm viimasel ajal meie muusikasse pugenud ning enda rahustamiseks ja lõõgastumiseks lõbusate laulude loomine on muutunud raskemaks. Lüüriliselt peegeldavad mõned uued laulud praegust maailma, kuid käsitledes seda abstraktsemalt. Arvan, et me peame mõistma hoovusi, mis moodustavad kultuuris laineid. Muusika on üks osa kultuurist ja kultuur on ruum, kus me kõik koos elame – kultuur on ühine ruum.
Praegu maailmas toimuvad kohutavad asjad on osa meie kultuurist, mis seda lubab. Ütleksin, et see, mida me kunstirindel teha saame, on püüda aktiivselt sümboleid ja tähendusi muuta. Sellised küsimused nagu, milline näeb välja tõeline tugevus? Kuidas hoolivus välja näeb? Kuidas näevad välja elujõud ja võim? Kust leiame lugusid, mis aitavad meil mõista, millised inimesed me olla tahame? Kus me õpime olema inimesed? Milliseid väärtusi me toetame ja kust me neid saame? Need on kõik olulised küsimused, mida küsida. Otsin lauludes ja kunstis alati tõde ning ausust, kuna minu arvates on need laulud alati need parimad. Ma ei usu, et üks laul suudaks maailma muuta, aga arvan, et head laulud võivad mõnikord aidata meil hoida ruumi oma emotsionaalsetele tõdedele, kuna tõde teeb meid vabaks.
:format(webp)/nginx/o/2025/04/02/16750559t1hbdd4.jpg)
Tahaksin mõista olemise müsteeriumit ja tõdesid ning esitada need nii lihtsalt, et kõik saavad aru.
Kui saaksite ühe oma loo saata ajas 100 aastat tagasi ja ühe loo 100 aasta pärastisse tulevikku, siis millised ja miks?
Iiris: Ilmselt meie lugu “Forever”, mis on nagu väike ajakapsel suurest hetkest. Forever (igavesti – toim.) on tunne.
Mis oli midagi, mida teile lapsepõlves meeldis teha, aga mida te enam ei tee?
Iiris: Teen siiani paljusid asju, mis meeldisid mulle ka lapsepõlves, näiteks kritseldades teesklen, et olen suurepärane kontoritöötajana või kontsertpianist. Teen seda tänapäeval lihtsalt veidi mõõdukamalt. Annan endast parima, et hoida kontakti oma sisemise lapsega ja austada tema soove. Kui ma temaga ühendust ei hoia, ega luba oma ellu lapselikkust, siis olen väga kurb. Olen siiski lõpetanud vannis käies pissimise – eriti siis, kui vannis ollakse koos teise inimesega.
Mida oleksite tahtnud elu kohta varem õppida?
Iiris: Ma alles õpin seda, kuidas mitte takerduda muresse ja sellesse maanilisse energiasse, mis tavaliselt muudab asjad keerulisemaks ja ohtlikumaks, kui nad tegelikult olema peaksid. Samuti ilmselt see, et ebaõnnestumised (muusikas) on nagu katsed, mis tehakse lõpptulemuseni jõudmiseks. Iga katse aitab kaasa järelduse lõplikule mõistmisele, seega ei lähe midagi raisku ning saame end ja kõike, mis meiega juhtub, alati kunstiks muuta. Mõned vead on siiski kallimad kui teised. Uuh, ja õigel ajal investeerimine on suure tähtsusega.
Esimene asi, mida te väliskülalistel Tallinna saabudes teha või näha soovitaksite?
Sam: Ekselda Vanalinnas, proovida Olde Hansas piprašnapsi või päikeseloojangul Piiskopiaia vaateplatsile suunduda. Alati on huvitav näha, mis ka Telliskivis ja selle ümbruses toimub. Seal on nii palju huvitavaid kohti, baare ja poode, mis ootavad meid iga kord, kui tagasi tuleme. See kõlab täpselt nagu Visit Estonia poolt sponsoreeritud tekst. Samuti ei taha ma öelda Humana, sest praegu on nagunii piisavalt raske sealt head kraami leida.
Mida ootate kõige enam Tallinn Music Weekilt?
Iiris: Ootan oma lähedasi, enda ja teiste esinemisi ning kevadise Tallinna hõngu.
Kui peaksite kirjeldama oma esinemist ainult kolme emojiga, siis millised need oleksid?
Iiris: Pikselaine delfiin, mis minu peas tähendab lainetel sõitvaid välgujõuga delfiine, mitte surnud delfiine tormilistes lainetes.
- Kes? Night Tapes
- Mis? Paavli.LIVE
- Kus? Paavli Kultuurivabrik
- Millal? 05. aprillil kell 21.00
- Piletid? Saadaval Piletilevis!
/nginx/o/2025/04/02/16750565t1hc911.jpg)