/nginx/o/2023/05/08/15305124t1h8191.jpg)
Tallinn Music Weeki Jazz Is Her õhtu tähistab võimsaid naisi nii Eestist kui väljast. Maagilisi naisi, kes ei löö risti ette oma ideede ja väljenduslikkuse ees, kes julgevad mõelda ja teha suurelt ning kellest õhkub jazzi selle erinevates vormides. Üheks neist on Mingo Rajandi.
Mingo Rajandi on Brüsselis resideeruv helilooja ja kontrabassimängija, kes juhib mitmeid ansambled ja töötab tihti näitlejate, kunstnike, kirjanike ja tantsijatega, luues interdistsiplinaarseid lavateoseid. Mingo katsetab oma loomingus mitmesuguste stiilide ja vormidega ning toob oma ansamblitesse sageli kokku muusikuid erinevatest taustsüsteemidest, nii akadeemilistest kui ka improvisatsioonilisest skeenedest. Rääkisime Mingoga Tallinn Music Weeki eel nii muusikast kui ka tehisintellektidest!
3 asja, mis teevad sinust sinu?
Minu elukogemus, minu unistused ja minu teod. Nii nagu iga inimese puhul. See on kompott kõigest, mis on juba juhtunud, sellest, millega/kellega ja kuidas olen elus kokku puutunud ning milliseid otsuseid vastu võtnud. Aga samahästi võib öelda, et see, kuidas näen ennast käesolevas hetkes ja suhestun ümbritsevaga või mida loodan tulevikult, ka see teeb minust minu. Olen väga palju asju korraga ja muutun pidevalt, mingi essents vist jääb siiski samaks. Üks väike laps ütles kunagi: elu on kokkusattumuste meri. Nii on.
Mis on sinu või sinu loomingu kohta kõige enam levinud eelarvamus?
Ma arvan, et igasugune žanrilistesse või stilistilistesse kastidesse paigutamine. Kuna ma olen päris palju erinevaid projekte teinud ja töötanud koos väga erinevate skeenede inimestega, siis võiks ju mõelda, et minusse suhtutakse just nii avatult nagu ma ise ennast defineerin. Aga mulle tundub, et on neid, kelle arust ma nende territooriumile kindlasti oma jalga ei tohiks tõsta, et ma pole nagu "õige" see või teine, kuigi ise ma tunnen, et mul on nii oskusi kui sobivust.
Millist atmosfääri loodad enda muusikaga luua?
Ma tahan panna inimesi mõtlema ja enda sisse vaatama ning maailma ja teisi olendeid paremini, suurema helluse ja kaastundega, mõistma. Aga muidugi ma loon selleks erinevaid atmosfääre. Vahel on vaja rokkida ja raputada, teinekord tuleb luua hõredaid ja õhulisi maastikke, et kuulajale teeots kätte juhatada. Peab olema julgust teha "koledat" muusikat kui olukord nõuab ning samamoodi ei peaks pelgama "lihtsat ja ilusat".
Viimane lugu, mida kuuldes tekkis samastumistunne?
Kae Tempesti "Firesmoke" (seal on geniaalne rida: Nothing I've learned can prepare me for everything else that needs learning) ja Louis Cole'i "Dead inside" (Dead inside but life's still moving. dead inside but I´m still doing). Olen mõlema artisti suur fänn.
Kellesse või millesse sa viimati armusid?
Ühesse erakordsesse inimessse muidugi. Asjad mind ei huvita. Kuigi keegi kirjutas mulle hiljuti, et armus ühte minu loosse ära ja see tegi mulle nii palju rõõmu. Võibolla muusika siis ikkagi pole asi.
Kes või mis sinus viimati pahameelt tekitas ja miks?
Viimane asi, mis natuke ikkagi tuju ära viis oli ühe kontserdi arvustus, kus esimene omadussõna oli suunatud (nais)esinejate välimusele. Ma tean, et see polnud paha pärast ega ilmselt mitte üldsegi teadlikult, aga oleks aeg neid asju ometigi rohkem teadvustada. Mõnes mõttes on see nagu ABC, aga pidevalt tuleb jälle ette, et loed ja hoiad peast kinni. Niimoodi rahulikult ja sõbralikult viitan sellele, nüüdseks juba üsna vanale, probleemile siin...
Mis on esimene märk sellest, et oled milleski edukas? Mis on sinu edu definitsioon?
Kui inimesed kuulavad mu muusikat ja tulevad kontserdile. Kui nad ütlevad pärast, et said sellest midagi, mingit lohutust või energiat või uusi mõtteid. Võibolla jõudu edasi elada või isegi julgust oma elus kannapöördeid teha. See on tegelikult ainus tõestus sellele, et minu loomingul on mingi mõte sees.
Aga kindlasti pole mitte vähem oluline see, et mu ümber on kogukond, kes mind toetab ja annab võimalusi oma ideid teostada. Mul on selles mõttes ikkagi väga suur õnn, et kui ma mingi uue plaaniga lagedale tulen, siis antakse mulle enamasti aeg ja ruum see teoks teha.
No ja siis muidugi mu enda heakskiit sellele, mida teen. Kõige raskem saavutada, aga vahel on õnnestunud iseendalt ka hea sõna välja pigistada.
Millist uut harjumust tahaksid endas juurutada?
Midagi päris uut ei oska välja tuua, aga vanu harjumusi tahaks arendada. Olla kogu aeg valmis õppima ja arenema, see on kõige olulisem. Olla avatud ja mitte kuhugi kinni jääda.
Mida küsiksid oma suurimalt iidolilt?
Mul sellist päris iidolit pole kunagi olnud, aga on inimesi, kellet küsiksin, kas nad tahaks minuga dringile minna ja niisama juttu rääkida. Ma pole kunagi kedagi nii andunult kummardanud või idealiseerinud. Sellist iidoli ees koogutamist ma tegelikult lihtsalt üldse ei talu. Lõpuks on kõik lihtsalt inimesed, sarnaste igatsustega olla armastatud ja mõistetud ning vajadusega kuhugi kuuluda ja end vajalikuna tunda.
Mida ootad kõige enam aastal 2023 muusikast?
Kuna olen viimaste aastate jooksul väga palju oma muusikasse investeerinud, palju suuri projekte teinud ja rohkelt salvestanud, siis ma loodan, et see kõik nüüd vilju hakkaks kandma. Et inimesed leiaks mu muusika üles, tuleks live'dele ja teatrisse. Et saaksin jätkata koostööd nende muusikutega, kellega mul tõesti klapp on ja integreerida oma loomingut teiste kunstivormidega, nii nagu olen siiani teinud. Ja muidugi tahaks ise hästi palju uut muusikat avastada.
Aga Tallinn Music Weekilt?
Mingit maailmavallutamise plaani mul pole, nii naiivne ma pole õnneks, aga loodan uusi kontakte sõlmida ja ehk ka jõuda selliste inimeste kõrvu oma muusikaga, kelle kaudu mingeid uusi uksi avada. Tegelikult ootan kõige rohkem oma kontserti, sest nende inimestega koos laval olla on lihtsalt nii hea. Kindlasti lähen ise ka erinevaid artiste kuulama ja loodan midagi värskendavat leida. Ma olen pidevalt uue muusika näljas, suur isu on millegi järele, mis mind üllataks. Et saaksin endale öelda: "Oo, ma ei oleks arvanud, et mind selline asi võiks kõnetada."