K, 5.10.2022

The Boondocks: “Muusikuks olemine on lapsepõlve unistuses elamine.”

Jaane Tomps
, Tallinn Music Week
The Boondocks: “Muusikuks olemine on lapsepõlve unistuses elamine.”
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Pressimaterjal

Plaadipood World Clinic juubeldab ja toob Tallinn Music Weekil Kivi Paber Käärid lokaalis lavale rivi rocki eri varjundeid meilt ja mujalt! Teiste seas lisab kuraatorõhtule värvi ja passiiv-agressiivset kriitikat kaasaegsele ühiskonnale EMA 2022 aasta rockalbumi laureaat The Boondocks.

Pärnust pärit ärgas nelik The Boondocks innustub Briti kitarripopist, proto- ja postpungist ning varajasest R'n'B-st ja flirdib kogu rock'n'rolli pärandiga, vältides samas pelgaks muusikaloo retrospektiiviks taandumist. Nende 2021. aasta sügisel ilmunud neljas album «Soup Can Pop Band» on passiiv-agressiivne kriitika kaasaegsele ühiskonnale ja poliitikale, edastades oma sentimente heliliste vihjetega punkroki mitmekesisele ajaloole. Bändi kuuluvad Villem Sarapuu, Karl Kevad, Romet Mägar ja Hendrik Tamberg, kellelt uurisime Tallinn Music Weeki eel nii viimase aja armumiste kui ka ärevust tekitanud momentide kohta!

Mis on muusikuks olemise juures parim osa?​

Karl: Justkui saab «igavesti laps» olla ja «mängida». Kõige lõbusam osa minu jaoks on kindlasti loominguline osa – see protsess, kuidas lood ning maailmad, kus need lood elavad ja sünnivad. Väiksest lapsest saati olen selle vastu huvi tundnud, algul hariliku pliiatsiga kolle joonistades, nüüd aga inimesi oma muusikaga kummitades.

Romet: Ma ütleks ka, et muusikuks olemine on selline lapsepõlve unistuses elamine. Ja muidugi on ka äärmiselt võimas tunne, kui näed inimesi lava ees sinu esitlust nautimas.

Hendrik: Kui näed, et sinu tehtud töö, lugu vōi esitus on kedagi liigutanud vōi inspireerinud – see on tōesti hea tunne.

Mis teeb teie silmis (või siis kõrvus) kellestki «hea» artisti?

K: Proovin mitte-klišee vastust anda… Mina pean heaks artistiks neid, kes on usaldusväärsed üllatuste allikad. Sellised bändid, kelle järjepidevus väljendub oma loomingu kirevates erinevustes.

R: Ma ütleks, et bändi tervikpilt peab olema usutav, et need inimesed selles bändis teevad just sellist mussi ja ma ei kahtle, et nad ongi päriselt sellised tüübid. Aus peab olema iseendaga ja see jõuab ka publikuni.

H: Siirus.

Kas teid mõjutavad rohkem inimesed või paigad?

K: Väga hea küsimus. Ma olen alati albumeid kirjutades avastanud, et head lood hakkavad tulema siis, kui mu ajusopikestesse on kinnistunud põhjalikult välja kujunenud «maailm». Paigad on selleks imelised inspiratsiooniallikad ja mul on siiamaani hingel üks avaldamata album, mis on otseselt inspireeritud minu vahelduva eduga lapsepõlvekodust Põhja-Itaalias. Ja kõik, mis siiani välja andnud oleme, eksisteerivad minu jaoks igaüks oma maailmas – oma temperatuuris, oma kliimas. Seda joont jätkan ilmselt edaspidigi. Siiski, see «maailm» tuleb ära populeerida, ja sealt tulevad mängu juba inimesed…

R: Üldiselt mõjutavad rohkem ikkagi inimesed, aga mõnel paigal on ka omamoodi atmosfäär, mis on inspireeriv. Kui näiteks külastan enda vanemaid Pärnus, võtan pilli kätte ja lukustan end oma vanasse magamistuppa, siis jõuan kuskile huvitavasse nostalgilisse seisundisse, kus vanad ideed inspireerivad midagi uut tegema.

V: Tahaks öelda, et inimesed paikades, mis ei pruugi olla üldse lokatsioonid.

Kelle postrid teil teismeeas seinal ilutsesid?​

K: Minul polnud seintel postreid, aga sahtlid olid täis arvutimängude õpetusi/manuaale.

R: Väga nostalgiline teema. Mul vist endal polnudki niivõrd palju plakateid seinal, küll aga käisin tihtipeale vanema õe postreid uurimas. Mäletan Vanilla Ninjat, Slide-Fiftyt, Simple Plan'i, aga isegi üks Metallica poster oli seinale eksinud.

H: Kōige paremini mäletan Jared Leto sügavaid silmi 30 Seconds to Marsi plakatilt, mille olin kuskilt ajakirja vahelt saadud.

V: Alguses mul vist postreid polnudki. Lõikasin hoopis ajakirjadest nagu Metal Hammer, Spunk ja Guitar World välja väikeseid pildikesi ning üritasin nendest suuremat kompositsiooni luua. Paljusid bände ja nimesid ma ei teadnud, aga visuaalselt olid need vist lahedad. Mäletan Metallicat, Bring Me The Horizonit, Slayerit jms. Mingi hetk sai see hevifaas läbi ja seintel ilutsesid 2 fotot David Bowiest, Arctic Monkeysi esimese plaadi promofoto mingist ajakirjast ja vist üks The Smithsi pilt.

Kellesse või millesse viimati armusite?

K: Ma armun tihti filmidesse. Kõige hiljutisem sügav crush on Ridley Scotti eelmise aasta film «The Last Duel».

V: Ikka teiste loomingusse. Mõõna ajal on vahel pikad pausid sees, aga kevade tulekul armun ikka ja jälle.

Mis viimati ärevust tekitas ja miks?

K: Sõda. Ma olen ajateenistuse Eesti Kaitsväes läbinud ja reservis. Seega, kui venelastel Ukraina sodiks peksmisest ei piisa ja sihik suunatakse meie peale, siis peame taas sõduriks ümber kehastuma, et oma kodumaad kaitsta. Ja see mõte on päris õudne, et ma oma silma, kõrva ja kehaga sõjaga kokku puutuma pean. Ma olen hiljuti sellest tihti õudusunenägusi näinud, varem mitte kunagi.

R: Kõik hommikud, kui ärkan enne äratuskella ja mõtlen, et olen sisse maganud.

V: Keegi sõi väga valjult.

Milline träkk või album peegeldab kõige paremini teie praegust tuju?

K: Kevadväsimust peegeldab väga hästi Christine and the Queens'i «People I've Been Sad».

R: Mind on viimasel ajal kummitanud Blossoms«i lugu »There«s A Reason Why (I Never Returned Your Calls)». Kui oled uue kõrvaussi otsingul, siis soovitan kuulata. Ilus lüürika ka.

V: The Gun Club «The Breaking Hands». Ma lihtsalt leidsin selle täna ja see on mind kogu päeva jooksul saatnud.

Kuidas tahate, et inimesed end teie muusikat kuulates tunneksid?

K: Põnevil, keskendunult.

H: Inspireerituna!

V: Rabatuna. Veri tarretiseks.

Kui suurt rolli mängib keskkond teie esitustes?

K: Ma usun, et me üritame keskkonnast sõltumata olla The Boondocks. Nii väikses baaris talvel kui ka suurel laval suvel.

R: Eks veidi ikka mängib ja vahe on sees, kas mängid Intsikurmu pealaval kell 00 või kuskil kaubamajas kell 15 päeval. Aga sellise erilise touch'i annavad enda korraldatud üritused. Et kutsusime inimesed kohale meid kuulama ja nad tulidki.

H: Nõustun eelnevate vastustega.

3 asja, mida te Tallinn Music Weekilt ootate?

K: Ühte meeldejäävat ja posiitivset kogemust laval, vähemalt ühte meeldejäävat ja positiivset uut kogemust lava ees ja välismaiseid tuttavaid, kes tulevaste salaplaanide täide viimisel mööda külgi maha ei jookseks.

V: Tahaks palju kontsertidel käia, teiste bändidega kohtuda ja seda üldist sagimist, mis selle sündmusega kaasas käib.

3 asja, mida publik võib teie TMW esinemiselt oodata?

K: Väga põnevat setti, mis koosneb nii vanadest peidus olnud pärlitest kui ka värskemast uuest kraamist, mis hetkel marjaks ära kulub – haigused, sõda… punk pakub vajaminevat katarsist.

R: Kes on meid aastate jooksul esinemas näinud, need teavad, et viies liige on meil alati roteeruv olnud. Et natuke müstilisust säilitada, siis kohe uue liikme nime välja ei too. Küll aga võib öelda, et ta on eelnevalt esinenud Tallinn Music Weekil ka sooloartistina.

V: Tooreid vibratsioone.
 

TMW 2022: World Clinic Stage kuraatorõhtu leiab aset reedel, 6. mail lokaalis Kivi Paber Käärid. Programmis on oma koha The Boondocksi kõrval leidnud veel ka Ukraina post-pungi bänd Gentle Ropes, Soome instrumentaalse surfirocki kvintett Mary Ann Hawkins, Berliini trio J A G U W A R ning kuulsa Šoti Optimo Music leibli all tegutsev Norra disko-punk-funk bänd Sex Judas feat. Ricky.

Märksõnad
Tagasi üles