Vera Vice sai alguse EKA analoogsüntesaatorite töötoas sigarikarpi ehitatud plärisevast muusikamasinast. Helilise eneseväljenduse võimaluste laiendamiseks on nad tänaseks omandanud märkimisväärselt täiustunud pillipargi, millest leiab nii analoogsüntesaatoreid kui ka trummimasinaid, tulemiks hiljuti ilmunud suurepärane teine täispikk plaat «Forget Me Not». Uurisime Helen Västrikult, milliseid omadusi ta artistides hindab ja mis temas viimati ärevust tekitas!
Mis on muusikuks olemise juures parim osa?
Vabadus kehastuda kellekski, kes muidu igapäevaselt oma nina teki alt välja pista ei julge.
Mis teeb sinu silmis (või siis kõrvus) kellestki «hea» artisti?
«Hea» artist on silmapaistev audiovisuaalne pakett. Lisaks kõrvu haarvale muusikale on oluline ka artisti visuaalne identiteet ja eneseväljenduse viis.
Kas sind mõjutavad rohkem inimesed või paigad?
Tahaks öelda, et mõlemad, aga vist rohkem olen olnud mõjutatud paikadest. Mingi vahe oli isegi muu töö lokatsioonide skautimine.
Kelle poster sul teismeeas seinal ilutses?
Tiinekana ei olnud mul enam plakateid seintel. Kuid ma pean tunnistama, et enne teismeiga olin suur Britney Spearsi fänn. Isa pidi alalõpmata töö juures Britney pilte välja printima (ilmselt kerge piinlikkuse maik kurgus, aga tütre jaoks ikka valmis vastu tulema).
Kellesse või millesse viimati armusid?
Hetk aiamaalt – esimesed sügisel istutatud kollased krookused olid kobarana õide puhkenud. Võib-olla tingis selle palavik, aga ma olin pisarateni armunud sellesse pilti.