TMW raames toimuvad kestliku arengu eesmärkidega seotud ettevõtmised tutvustavad viise, kuidas vähem keskkonda saastada, teadlikumalt tarbida, nutikamalt linnaruumi planeerida, kõikidele ühiskonnaliikmetele võrdseid võimalusi tagada ja põnevaid uusi majandusmudeleid kasutusele võtta, kirjutab MTÜ Mondo sotsiaalse ettevõtluse eestvedaja Diana Tamm.
Toidu raiskamine on maailmas üha suurenev probleem, mille vastu võitlemiseks saame teha kõike, mis suurendab me sidet toidu kasvatamise ja talunikuga: potipõllundus, linnaaiad, põllumajandusühistud, tootjalt tarbijale võrgustikud, väikepoed ja teavituskampaaniad.
Maailmas toodetakse umbes 20% rohkem toitu, kui kõikide maailma elanike toitmiseks vaja on, aga iga päev sureb terve Viljandi linna jagu inimesi nälga või alatoitumusest põhjustatud haigustesse. Umbes kolmandik toidust visatakse tootmise ja tarbimise ahelas lihtsalt ära. Mida kõrgem on riigi elatustase, seda rohkem toitu ära visatakse, kuid lisaks sellele mõjutavad toidu raiskamist ka muud tegurid. Näiteks Ameerikas, kus visatakse ära umbes pool toidutoodangust ehk 60 miljonit tonni aastas, on tarbijatel kinnisidee, et toit peab väga hea ja värske välja nägema. Arvatakse, et selline perfektsionism sai alguse 1940ndate koduperenaistest, kes uute külmikute ja pakendatud toidukaupade elevuses hakkasid ideaalse välimusega toitu seostama turvatundega. Kuna ostjate standardid on ebarealistlikult kõrged, siis ei pane poed kehvemat kaupa välja ja viskavad väikeste plekkidega või koleda kujuga puuviljad ära. Ning raiskamises ei saa vaid poode süüdistada, sest suured kogused ebakorrapärase kujuga vilju jäetakse tarbijate ootustele mitte vastamise tõttu põldudele mädanema või viiakse sealt otse prügimäele.
ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni andmetel läheb maailmas umbes 40% kõigist kasvatatud puu- ja juurviljadest raisku ja seda peamiselt nende ebasobiva välimuse tõttu. Independent kirjutas hiljuti Taani toiduraiskamise vastasest aktivistist Selina Juulist, tänu kellele on Taanis toidu raiskamine vähenenud 25%. Üks tema kampaaniatest oli ärgitada poekette tegema hulgipakkumiste asemel sooduspakkumisi hoopis näiteks üksikutele banaanidele – „Buy me, I'm single!”. Kui keskmine pood viskas päevas ära 80–100 korralikku banaani vaid sellepärast, et nad ei olnud kobaras, siis tänu kampaaniale leiab 90% üksikbanaanidest endale ostja. Samuti on raiskamise vähendamiseks hakatud rääkima „parim enne“ ning „kõlblik kuni“ erinevustest – kui viimane tähendab toidu riknemist, siis „parim enne“ minetanud toit kaotab kuupäeva möödudes esialgu vaid maitseomadusi.
Toidu päritoluga taas kontakti saamiseks on populaarsust kogumas kogukondlikud põllumajandusvõrgustikud. See tähendab, et tarbijad, harilikult 10-20 inimest, sõlmivad aastase eelkokkuleppe talunikuga ja ostavad temalt ära kokkulepitud osa saagist. Saak jõuab klientideni paar korda kuus, sisaldades just täpselt seda, mis põllul ja peenramaal parasjagu valmis on saanud. Taluniku jaoks tähendab see riskide maandamist – klient on olemas ja kaup saab turustatud, tarbija jaoks aga on laual hea, värske ja hooajaline kohalik toit. Sellistes toidugruppides osaleb Euroopas juba üle poole miljoni inimese, kelle üheks ajendiks on ka solidaarsus talunikuga – austus raske ja riskiderohke töö vastu, mida teevad inimesed, kes meile toitu kasvatavad.
Mida siis teha, et toiduraiskamist vähendada? Tee tarku valikuid – osta vaid nii palju kui vaja, eelista kohalikku toitu ja võimalusel otse talunikult. Ka Eestis on üha populaarsemad otse tootjalt tarbijale võrgustikud nagu Tagurpidi Lavka, Juurikas ja OTT. Eksootilise päritoluga toidu puhul vali õiglase kaubanduse märgisega kaup. Ära pelga üksikuid hüljatud puuvilju või läheneva parim enne tähtajaga tooteid. Ning inspiratsioonisüsti saamiseks otsi üles „Trash cooking” kampaania fotod ja pista juba täna potti mõni toiduaine, mille sa muidu oleksid ära visanud!
Diana Tamm juhib solidaarmajandust toetavat projekti SUSY, mida rahastab Euroopa Komisjon.