TMW kolmas päev ehk metalit, räppi, post-internetti ja põrandaalust estraadi

Deadpan Interference

FOTO: Risto Kozer

Kui inimene kolm päeva järjest muusikanädala lõputust kontserdiprogrammist ja kohtadest osa saab, võiks eeldada, et viimasel päeval tekib teatud füüsiline väsimus ja võibolla isegi tüdimus. Kuid järjekordsele livele jõudes taastub nii füüsis kui vaim.

Metal

Von Krahl. Metali showcase. Horricane. See monumentaalne metal-bänd ei esinda elavate maailma, vaid ainulaadsetest polürütmilistest riffidest ja õõvastavalt  süngetest sündipartiidest koosnevat metali rituaalikunsti, mis publiku südametööle pehmelt öeldes kosutavalt mõjus. Piisas lihtsalt seismistest ja intensiivsete bassipartiide kuulamisest ning  veri hakkas mitmekordselt ringlema.

Horricane’i retsept koosneb horrorist ja keeristormist, millele on juurde segatud saatanlikku puudutust. Ja see puudutus ei väljenud ainult nende muusikas, vaid ka lavaolekus, mis teadmatule kuulajale kindlasti õudu tekitada võis. Taustainfoks veel, et Horricane on esimene Eesti death-metal bänd, kes sõlmis lepingu maailma kõrgliigasse kuuluva plaadifirmaga.

Metalbändide livede puhul on ülioluline lavaheli, mida alati vastavalt ansambli soovile disainitakse. Selleks on igal bändil kaasas isiklik heliinsener, kes kõik pillid  individuaalselt seadistab.

Selle kunsti praktikaid sai hästi jälgida Taani ansambli Hellhorse’i puhul. Lavaesise okupeerinud Taani patrioodid häälestasid ennast tantsulainele juba siis, kui heli veel katsetati. Muusika osas tuleb mainida, et oma paljaste tätoveeritud ülakehadega nägid nad autoriteetsemad ja paljulubavamad välja, kui see väljendus muusikas. Samuti töötas suuvärk laadnamalt.

Post-internet hip-hop

Kuna patt oleks ennast ainult ühe žanriga  piirata, sai järgnevalt  võetud nõuks liikuda TMW Hip-Hopi sektsiooni, mis oli sisse seatud Sinilindu. Kas keegi mäletab sellist lugu nagu “Viski”, alustas legendaarne MC.Lord Öökülma kauaoodatud tagasitulekut ja siis hakatigi kuuma andma.

Öökülma live töötas publiku peal kui palderjan kassidel, pannes ka kõige formaalsemad inimesed liikuma. Vaieldamatult on Öökülma mahlakad tekstid ja vihased biidid naljakad ja rahvalikud ja publikul endiselt peas. Esitati ka üks uus lugu nimega “Refrään”, millel refrään puudus ning hõigati välja uudisteade, et Öökülm on tagasi ja tulemas neilt ka uus album.

Järgnevalt ajas rahva leili Kanadast, Winnipegist kohale saabunud autentne räpikvintett The Lytics, kes võtsid publiku ohjamise kohe enda kätte. See Jurassic 5-i, Pharcyde’i, De La Souli ja Slum Village’i mõjutustega klassikalise räpi musternäide tundis ennast laval väga vabalt ja uuris ka publiku käest, kuidas rahval siin lava ees läheb? Kas kanadalik small-talk või puhtalt sotsiaal-kultuuriline huvi – pigem see viimane. Millegipärast on sedasi, et valged räpparid pole laval kunagi nii dünaamilised ja liikuvad kui seda on mustanahalised, mida The Lyticsi puhul rohkem kui igast rakust kiirgas.

Sinilinnu väikeses saalis astus teiste hulgas üles uuema generatsiooni räppar San Hani koos San Kry'ga, kelle post-interneti esteetika kindlasti kogu TMW kontekstis ainulaadne oli. San Hani on noor lüürik, otsija ja õpilane, kes uitab ja mõtleb riimis ja audiovisuaalis. Koos kolme kaaslasega moodustab ta loomingulise kollektiivi SAN KRY, milles figureerivad tüübid nimedega SAN, Pan, Shain, Chadis ja Han. See oli live, mis andis paljudele kohalviibijatele põhjust endale ka San Hani album “SanDisk” soetada.

Undergroundi plahvatus

Kui eelmisel aastal domineeris Rockstars'i keldris higine trash-metali jada, siis seekord valitsesid lava õrnema soo kitarrivirtuoosid Taanist, ansambel Deadpan Interference, kes paljudel võttis suu lahti. See blackrebemotorcycleclubiliku lookiga kvartett esitas parima soundi ja akustikaga raskemapoolset mürarokki, mille hõljuvad vokaalid ja destruktiivsed kitarririfid külmavärinad tekitasid. Lisaks veel energilised ja eksperimentaalsed trummipartiid, mida oleks kauemgi kuulata tahtnud. Võib julgelt öelda, et tegemist on väga paljulubava Kopenhaageni rühmitusega.

Globaliseerumiseks võib kindlasti nimetada olukorda, kus Rockstars'i keldris astub üles New Yorgist pärit musta elektro-disko duo Temper. Nende iseärasused väljendusid eelkõige kitarrimängija Eddie Cooperi suurtes hundisilmades ja praktiliselt vertikaalses kitarrimängimise stiilis, mida täiendas pühaliku Tina Turneri või Alla Pugatšova laadse karakteriga vokalisti Jasmine Golestaneh’i sarm.

See duo esitas põrandaaluse monarhia tumedat elektro-diskot, mis mattis terve saali oma võimsasse mõjusfääri. Ülimalt cool, kuid samas ülimalt pragmaatiline ja lihtne, mis viis kuulajad melanhoolse mustadisko avastamata radadele. Undergroundi plahvatus.

Tagasi üles