Punk pole surnud @ Tallinn Music Week

Jazz thing - Maria Faust Sacrum Facere TMW-l Foto: Rene Jakobson

Tahaks öelda, et punk pole surnud. Oma esialgsel kujul ehk siiski on, sest ühes ajaga progresseerub ka muusika. Ja kui mitte, pole ta enam lihtsalt huvitav. Eesti muusikaskeenel on tegijaid, kes kasutavad pungi elemente oskuslikult, segades mässu disko, psühhedeelia ja iseenda hullumeelsusega.

Post-pungi kõrval loovad boheemlaslikke nostalgiameloodiaid psühhedeelse kõlaga indierock bändid. Eesti alternatiivmuusikamaastik on ilus. Nii ilus, et terve õhtu baaride vahel ringi joosta, et parimaid alternatiivseid tuune kuulata ja rockimeloodiates hõljuda.

Kadunud lapsed

2013. aastast tegutsenud HOLY MOTORS’i saatel võib kihutada igavikku. Sünge psühhedeelsuse ja hüpnootilisuse piiril hüplevad alternatiivrocki meloodiad kannavad eemale baarireaalsusest. Meenuvad lõpmatuna kulgev tume tee, öine pimedus, linnatulede helk tumedas taevas. Melanhoolsusele vaatamata ei vaju kujutlusedpõhjatusse sügavikku.

Pigem kannab HOLY MOTORS minevikumälestuste soojadele radadele. See on muusika, mida kuulata boheemlaslikus unelemises, pööningutoa nurka asetatud vinüülimängijast. Nelikust kumab läbi varjatud mässumeelsus, mis põimitakse hüpnootiliselt mõjuvaisse monotoonse kõlaga kitarrikordustesse ja sametiselt süngesse vokaali. Juba nime teinud bändidest võiks HOLY MOTORS’i paralleeliks ehk kõige paremini sobida The Brian Jonestown Massacre.

Holy Motors’i puhul torkab aga silma teatav lost kids efekt, mis on omane paljudele psühhedeelse energiaga alternatiivrockbändidele, väljendusedes sünguses, näilises eemalolekus, muusikast imbuvas igatsuses. Kõike toetab bändile omane distants publikuga suhtlemisel. Kontakt on viidud miinimumini. Nad astuvad lavale, loovad kosmilise kõlaga kauneid meloodiaid ja kannavad kuulaja sinna, kuhu iganes on soov minna.

Chungini drive

St. Cheatersburg on üks tugevama lavalise energiaga punte Eesti muusikaskeenel. Psycho-post-pigeon-punk kooslus on ühiskonnakriitilise agendaga grupp. 2013. aastast tegutsenud St. Cheatersburg seob omavahel pungiliku sõnumikultuse, psühhedeelse kõlaga kitarrisoolod, post-pungi eksperimentaalsuse ja progressiivse rocki elemendid.

Tugeva karakteriga post-punk bändi peamine väljendusviis seisneb iroonilises rünnakus, õõnestamises, nootidesse peidetud protestis. Eelmisel aastal ilmunud lühiplaadi nimilugu, „How To Lose Your Value On The Heterosexual Market“ , annab edasi bändi maailmavaatelist eelistust. Viimasel EP-l on lauluks põimitud ka bändi teine deviis – „Everybody is Somebody“. St.Cheatersburg usub inimestesse, ent iseendale omale nihilistlikul moel. 

Nad pole kaotanud soovi mässata, ent seitsmekümnendate rünnakulisest vastupanustiilist on St. Cheatersburg liikunud edasi intellektuaalsema mässu suunas. Nende vibe on positiivne. Tekib tahtmine möllata, ent mitte lõhkuda. Kultuuritolmul hüppas bändi eestvedaja Chungin ükssarviku-intallatsiooni otsa ja tiirutas mööda ruumi. St. Cheatersburgile ongi omane kummaline lollipop-punk aspekt. Neis pole erilist pehmust, ent värviline pöörasus annab bändile omanäolist jumet. St. Cheatersburg on kummaline, lakkamatu energia ja tugevate laiv-esinemistega punkkooslus, kelle pöörasus on nakkav.

Chungin teeb trummarina kaasa ka teises Eesti alternatiivmuusika maastiku pärlis –ka TMW-l üles astunud Rebel Angel’is. Alles eelmisel aastal asutatud Rebel Angel on energiast pakatav trashy diskopungi kooslus, kes vaevalt kedagi külmaks jätab. Lisaks kuuluvad punti Kiwa, Lotte Jürjendal, Katrin Rätte. Rebel Angel põimib electroclash’i elemendid mässumeelse punkari iseloomuga, mõjudes oma iroonilises nihilismis ehk veidi nagu Peaches.

Rebel Angel on pehmem, oma sillerdavas hullumeelsuses, ammendamatus energias ja positiivsuses. Ometi on neiski eitust, võitlusjanu, trotsi.Muusikaliselt on kohati tunda nullindate hõngu. Laule, millega seondub quilty pleasure või lihtsalt täielik teadmatus. Sealsamas seotakse popiga Riot grrrl olemus, mis loob sõnumiga terviku. Nelik pidutseb laval, sillerdavad või napid riided seljas ja Lotte Jürjendalil kaasas üks tema lavaline lemmikaksessuaar – pudel Sovetskojet. Kõik mõjub kui kui kutsung imada endasse kogu maailma metsikust ja ilu, halvale tuimalt sülitades.

Garaazhist garaazhi

Soome trio Have You Ever Seen The Jane Fonda Aerobic VHS?mõjub tõelise garaažibändina, kel pole punti võetud isegi kitarrimängijat. 80ndate vahukoorene poprock  on magus nostalgiapomm. Nagu seisaks tolmusel linnatänaval, selg toetatud vastu majaseina, puhudes roosasid nätsumulle, helgetes lapsepõlveunistustes hõljudes.

Meenuvad loendamatud eelmise kümnendi alternatiivrockbändid, kes ei kuulu enam ammu kuulatavasse muusikarepertuaari, ent peidavad endas siiani soojust ja helgust. Have You Ever Seen The Jane Fonda Aerobics VHS? on siiras ja positiivne. Nende eelmisel aastal imunud debüütplaat „Teenage Sweetheart“ on kolmiku loomingu loomingule ideaalseks iseloomustuseks. Flower-rock. Lapselik naiivsus. Esimene armastus. HYESTJFAV on valinud positiivse suuna. Lihtsates garaažiroki meloodiates ujudes tekib tunne, et kõik on võimalik.

Junk Riot on juba kogemustega eksperimentaalne inderock kooslus Tallinnast. 2006. aastast tegutseval nelikul tuli 2014. aastal välja debüütalbum „Headache“, mille nimlugu on üks parimaid varahommikulaule, kas siis peavaluga või ilma. Junk Rioti alternatiivsetes riffides on teatav mänguline efekt. Samas puudub neis paljudele indie-bändidele omaneüle võlli keeratud lõbususe efekt.

Junk Riotis on klassikalisele inderockile omast liikuvust, aga nende indie on süngem, kohati isegi underground. Meloodiates peituvad nii melanhoolia kui rahutus, sügavus ning kummitav psühhedeelne tunnetus.Nii vene kui inglise keelne laulurepertuaar lisab bändile veelgi omanäolisust. Tervikuna on tegu väga tugeva ja kaasahaarava rockpundiga.