TMW jutud räägivad sel ülekaalukalt kõigest muust kui muusikast, kui aga räägitakse muusikast, siis ikka kõige ekstreemsemal levelil nagu: kuidas Iraanis, Liibanonis ja Türgis muusikat tehakse ja selle kultuurielu aetakse.
Tahad Iraanis metal-kontserdit anda, pead arvestama reaalse vangistusega. Tahad välismaale esinema või tuurile minna ja riik saab teada, on tõenäoline, et tagasi riiki saabudes pannakse sind vangi + saad aastase riigist väljumise keelu. Või näiteks Liibanoni seksuaalse diskrimineerimise poliitikad, mis pärinevad 1950-ndatest aastatest ja tembeldavad homoseksuaalse muusiku või artisti automaatsel kurjategijaks. Huvitav on ka selle riigi muusikute ja artistide riiklik jaotamine, kus nii prostituudid, kunstnikud ja muusikud ühte patta pannakse.
Nagu eestlane tunneb kaugelt soomlase ära, tunneb lavamaneerist ja rõivastest ka austraallase ära, kes elu ikka väga ladnalt võtab. Sinilinnu programm keskendus neljapäeva õhtul ainult indie- ja rokkmuusikale, mis ei jätnud kedagi külmaks. Kui lavale astus Melbourne’ist pärit The Elliotts, oli saalis veel näpuotsatäis rahvast.
See veidra kiiksuga indiebänd kõnetaski peamiselt tütarlapsi ja nad viljelesid The Beatlesi, Oasise, MGMT ja The Eaglesi laadset muusikat. Toy Story Rock- ütlevad nad ise. Kuigi The Elliottsi looming kõnetas peamiselt noori tüdrukuid, tuleb tõdeda, et Sinilinnu heli ja kolmekordsed rokk-kontserdi stiiis kõlarid muutsid nende esinemise Oasisega võrdväärseks, andes sedasi Elliottsile laval uuemõõtme. Lahkus, avatus, mesijutt ja positiivsus on selle ansambli visiitkaart. Bänd kutsus lavalt rahvast ka endale Melbourne’i külla, pole välistatud, et neile ka külla minnakse.