Mitteametlikult võib tänavuse Tallinn Music Weeki mõtet vabalt poeet Pessoa sõnadega sisse juhatada: “tegin end selleks, kelleks ei võinud ja kelleks võisin, ei teinud.” Selles mõttes toimib TMW sarnaselt reisimisega, pakkudes rikkalikku avastamist mitte ainult muusika, vaid ka linnaruumi, toidu, arhitektuuri, poliitika, filmi ja multikultuuri näol.
TMW jutud räägivad sel ülekaalukalt kõigest muust kui muusikast, kui aga räägitakse muusikast, siis ikka kõige ekstreemsemal levelil nagu: kuidas Iraanis, Liibanonis ja Türgis muusikat tehakse ja selle kultuurielu aetakse.
Tahad Iraanis metal-kontserdit anda, pead arvestama reaalse vangistusega. Tahad välismaale esinema või tuurile minna ja riik saab teada, on tõenäoline, et tagasi riiki saabudes pannakse sind vangi + saad aastase riigist väljumise keelu. Või näiteks Liibanoni seksuaalse diskrimineerimise poliitikad, mis pärinevad 1950-ndatest aastatest ja tembeldavad homoseksuaalse muusiku või artisti automaatsel kurjategijaks. Huvitav on ka selle riigi muusikute ja artistide riiklik jaotamine, kus nii prostituudid, kunstnikud ja muusikud ühte patta pannakse.
Austraalia Oasis
Nagu eestlane tunneb kaugelt soomlase ära, tunneb lavamaneerist ja rõivastest ka austraallase ära, kes elu ikka väga ladnalt võtab. Sinilinnu programm keskendus neljapäeva õhtul ainult indie- ja rokkmuusikale, mis ei jätnud kedagi külmaks. Kui lavale astus Melbourne’ist pärit The Elliotts, oli saalis veel näpuotsatäis rahvast.
See veidra kiiksuga indiebänd kõnetaski peamiselt tütarlapsi ja nad viljelesid The Beatlesi, Oasise, MGMT ja The Eaglesi laadset muusikat. Toy Story Rock- ütlevad nad ise. Kuigi The Elliottsi looming kõnetas peamiselt noori tüdrukuid, tuleb tõdeda, et Sinilinnu heli ja kolmekordsed rokk-kontserdi stiiis kõlarid muutsid nende esinemise Oasisega võrdväärseks, andes sedasi Elliottsile laval uuemõõtme. Lahkus, avatus, mesijutt ja positiivsus on selle ansambli visiitkaart. Bänd kutsus lavalt rahvast ka endale Melbourne’i külla, pole välistatud, et neile ka külla minnakse.
Pärast The Elliottsi astus täissaaliga lavale endiselt jahmatama panev stoner metalit ja psühhedeeliat viljelev Tallinna trio Three Leg Dog, kes töötab hetkel enda esimese debüütalbumi kallal. Ja tõenäoliselt tuleb sellest album, mis kirjutab ennast nii Eesti kui maailma rokkmuusika ajalukku.
See on ansambel, millest kiirgab erinevate ajastukihtide San Francisco psühhedeeliat, aga ka Led Zeppelini, Kyussi ja Black Sabbathit. Nende lavamaneer on konkreetne ja energiline, pannes ka TMW eakamad delegaadid retside kitarririffide järgi kaasa rokkima. Three Leg Dogi kuulates saad aru, et see muusika paneb vere käima. Kuigi seniajani on see ansambel väikestes keldribaarides esinenud, on nende õige koht kümnetuhandelise publikuga Woodstocki laadsel suursündmusel.
Shitney
Yukon Blondest ei tea tõenäoliselt paljud midagi, kuid see Kanadast, Vancouverist pärit kvintett meenutas enim meile rohkem tuttavat Metronomyt. Neid on sildistatud ka Depeche Mode’i ja Dinosaur Jr.-i nimedega. Neile meeldib laval esineda ja kitarridega poseerida ning laulavad nad kõik. Tahad ühtse organismina toimivat lavašoud koos väikeste triksterlike vimkadega, siis see ansambel on sulle.
Rõõm on tõdeda, et Eesti muusikamaastikule on teadmata koguses uusi ja karakteriga ansambleid tekkinud, üheks heaks näiteks oleks siinkohal Levski. Kui see Kostja Tsõbulevski poolt juhitav bänd peale läks, võis kõla järgi mõelda , et tegemist oleks justkui Vaiko Epliku ja Eliidiga või siis nende Rapla järelkasvuga. Neid iseloomustavad mitmekesine tekstimiip ja instrumentaalsed helimaastikud.
Kino Sõpruse Eesti Popsi showcase’i fenomeniks kujunes sedakorda eksperimentaalse noise'i trio Shitney , mille juhtfiguuriks Maria Faust. Nad lammutavad kogu MTV ja pop-kultuuri tükkideks ning tekitavad sellest uue skisofreenilise taiese. Analoogidena meenusid Lydia Lunchi ja mingis mõttes Detroiti avangardse noise’i lipulaeva Wolf Eyesi, kes on harjunud helitehnika viimse piirini ajama.
