Underground ja rockilik techno vibe à la neljapäevane paremik @ Tallinn Music Week 2016

Into the blue and out of the black- She Bit Her Lip Eesti Popsi showcase'il Foto: Tanel Tero

Puhtpersonaalsete eelistuste tõttu keskendun neljapäevases TMW valikus bändidele, kelle loomingus on enam tunda rockilikku meloodilisust või underground energiat. Selektsioonis võiks olla ka õhtu üks tugevaim esineja – klassikalise muusika reivil virutoossust üles näidanud DJ Mr. Switch, kuid metsikusele vaatamata pole 2014. aasta DMC plaadikeerutajate maailmameistrivõistluste võitja ei  piisavalt tundmatu ega rock’n’roll. Valikus pole  ka indierock bände, kelle looming võib panna kaasa elama, kuid suudab harva üllatada. Valitud viisiku märksõnadeks võiks olla rock, psühhedeelia ja veidike hullumeelsust.

Sõpruses üles astunud She Bit Her Lip on 2014. aastal debüütalbumi üllitanud shoegazegrupp Tartust. Meloodilised, kohati ähmastatud ja uduse kõlaga kitarrikordused vahelduvad pikkade, kõlavate vokaalidega. Shoegaze’i element on tuntav ka lavalises esituses – kitarristid ja bassist mõjuvad taotluslikult tagasihoidlikud, isegi äraolevad, pilk pidevalt maha suunatud.  Alternatiivrocki subžanrile lisavad efekti unenäolised, dream popi tonaalsusega võnked. Eriti selgelt tuleb unine poeesia esile plaadilt kuulates.

Live-esitluse puhul asendub hõljumine nauditava sulamislaadse tundega. She Bit Her Lip on bänd, keda võib kuulata kinosaali hämarusse vajunult, lihtsalt olles. Pundi looming on ideaalne kooslus 90ndate alternatiivrocki skeenet meenutavatest riffidest ja eestikeelsest vokaalist. Nagu lendleks viljapõldude kohal, suvise taeva all, unistustes ja muretuses.

Teatav pehmus ja helgus avalduvad ka noorte lavalises olekus. Samas pole unenäoliste shoegazerite looming naiivne või lapsik. Kummitava jäävas alternatiivrocki meloodilisuses ühendab She Bit Her Lip lapsepõlvenostalgia vanusega saabuvate kogemustega, milles on nii ilu kui sügavust. Roosalt voolavasse atmosfääri lisanduvad psühhedeelsed taktid ja kitarrirütmid. She Bit Her Lip on oma loomingult kaunis, meenutades kohati hommikupäikeses sillerdavat udu.

Nils Gröndahl mängib viiulit kui kitarri. Muusikainstrumendi ebatavaline käsitlemine pole ainus, mis Taani sooloartisti puhul meeli köidab. Mehe esituses, metsikus pilgus ja lavalises esinemisekstaasis on midagi lummavalt haaravat. Tekib soov jälgida. Mitte tingimata kaasa õõtsuda, vaid vaadata, millised käigud on järgmised. Elektrooniliste rütmide ja kohati metalset kitarrisoolot meenutava viiulimängu sümbioosis tekib teatav tseremoniaalsus, isegi pühalikkus. Siis käigud vahetuvad ja kostuv mõjub kui meloodilinenoise rock. Meenuvad linnahelid. Peatumatu virrvarrina mööda kihutavad autod. Kärarikkad baarid. Trammikrigin. Kultuurikatla tumedas, industriaalses atmosfääris tulid Nils Gröndahl’i loomingu postmodernislikud meeleolud eriti selgelt esile. Kohati mõjus saalis toimuv kui seisak, liikumatu reiv, eksperimentaalne ja kurjakuulutava sõnumiga kirikukontsert. Nils Gröngahl’i muusika on samaaegselt pingeline ja vabastav, skisofreeniline ja kaunis.

Introsvet on arvatavasti üks TMW müstilisemaid kooslusi. Tegu on eksperimentaalse elektroonikaduoga Vologdast, kes mõjub kui vene elektroonikamaastiku underground. Sürrealistlike ja kaleidoskoopiliste visuaalide taustal näib muusikutepaar ebamaine. Pea peale pööratud maailmatunnetus on taotluslik. Kosmilise varjundiga kummituslikud helid mõjuvad kui 90ndate lõpuperioodi Massive Attack.

Introsveti trip-hop meloodiates on vaid rohkem monotoonsust. Mängitakse rütmikordustega, mis ei lase end rebida lahti kontserdisaali tekkinud hüperreaalsusest. Vene juurtega artistides leidub Berliini klubimuusika skeenele omast energiat. Teatav süngus. Kaunisse visuaali ja psühhedeelsesse kogemusse peidetud pessimism. Kadunud ajataju. Kõik moodustab hallutsinogeense terviku, millele toimumispaigana aitaks kaasa Sõpruse pooltühi saal, sest enamik oli juba Kultuurikatla avamispeo möllu kadunud. Parim võnkesagedus, et Sõpruse lae all hõljuda.

Three Leg Dog on 2013. aastast tegutsev rockitrio Tallinnast, kel hetkel töös debüütalbum. Kolmiku esitlusest kumab läbi tugev klassikalise ja stoner rocki energia. Olenevalt meloodiast võib nootide taga ridamisi ära tunda rockiklassikuid nagu Metallica, Led Zeppelini, Black Sabbath, Deep Purple jt. Mõjub tuttavlikult. Samas peitub loomingus teatav rocki kuldajastu nostalgia, mis kolmiku omavahelises sünergias ja veatus esituses kõlama jääb. Bänd seob psühhedeelsed noodid rockiklassikutelt saadud inspiratsiooniga ning lisab juurde iseennast. Tulemuseks on tugev rockikooslus, keda on nauding kuulata. Vahel on lihtsalt hea nautida klassikalist rocki uutelt tegijatelt.

K-X-P on tumeda kõlaga techno-rockbänd Helsingist. Juba 2010. aastal debüütalbumiga K-X-P välja tulnud trios on midagi sünget, kaasahaaravat, isegi meditatiivset. Laval vikatimehelikesse kostüümidesse riietunud tandemist kumab läbi tugevaid krautrocki mõjutusi. Monotoonsed vokaalid.  Minimalism. Rohked, süngesse spiritualismi kandvad rütmikordused.

Juba kogemustega grupi puhul on tunda julgust eksperimenteerida, žanri piiridega mängida. K-X-P loomingus võimu, industrialistliku kõla, kummitavaid, kaasahaaravaid kordusi. Samas mõjub bänd värskelt ja omanäoliselt. Neis on teatav põhjamaisus ja ürgne skandinaavialikkus, mida võib tunda pikemates vokaalides ja monotoonsete technorütmide vahele pikitud kõlavates nootides. K-X-P raskekõlalised elektroonikarütmid pakuvad võimalust tõeliseks metalseks technoreiviks.