Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees Tallinn Music Week Nordea

Aasta miksija/salvestaja nominendid on Bert Prikenfeld, Siim Mäesalu ja Sten Sheripov

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL

Juba kolmandat aastat järjest tunnustatakse Eesti Fonogrammitootjate Ühingu korraldataval, 28. märtsil toimuval Eesti Muusikaettevõtluse Auhinnad galal parimaid Eesti muusikavaldkonnas tegutsevaid ja selle arengule kaasaaitavaid tegijaid. Seejuures on üheks kategooriaks „Aasta miksija/salvestaja”, mille auväärseteks nominentideks on käesoleval aastal Bert Prikenfeld, Siim Mäesalu ja Sten Sheripov.

Bert oli viimasel aastal tegev albumite juures nagu Elephants From Neptune „Oh No”, I Wear* Experiment „Patience”, Metsakutsu „Kuhu koer on maetud”, Beebilõust „Must Lipp” ning 5miinust „Korralik saavutus”. Siim toimetas näiteks Frankie Animali „The Backbeat”, Karl-Erik Taukari „Teine” (koos Vallo Kikasega) ja Tartu Popi ja Roki Instituudi „Sfääride muusika” plaatidega. Sten tõstis oma kätetööna esile aga Jüri Pootsmani albumi „Täna” ning valiku filmi- ning teatrimuusikat.

Kuna laiem avalikkus ei pruugi aga teada, millega üks salvestaja, miksija või masterdaja täpsemalt tegeleb, püüame antud meeste abil nende rolli ja ameti lahti harutada.

Berti hinnangul on korralikku miksi vaja selleks, et lõplik heliteos kõlaks hästi. Tema sõnul on miksija puhul tegemist kõige olulisema lüliga peale loo kirjutamist-produtseerimist ja salvestamist ning enne masterdamist. „Kui artist on oma loo kirjutanud, produtseerinud ja salvestanud, siis tihtipeale soovitakse miksijat, kes kogu salvestatu kõlama paneks, balansseeriks, tooks muusikas välja olulisemad elemendid ja rõhud, automeeriks tahaplaanile situatsioonist olenevalt teisejärgulise jne,“ selgitab Bert. „Tehniliselt näeb see välja umbes nii, et mul on kõik pilliread (kick, snare, bass, sündid, laul jne.) eraldi masinas, mis siis ükshaaval kokku liites lõpuks ühe terviku moodustavad.“ See kõik nõuab omakorda aga spetsiifilisi tehnilisi oskusi, tihti ka vastavat (ja üsna kulukat) riistvara, kindlat tööruumi, loomulikult head muusikamaitset ja kogemust selles vallas üldisemalt.

Siim tõmbab miksimisest rääkides paralleeli kokakunstiga – võtad komponendid nagu jahu, munad, suhkur ja teed nendest ühe maitsva koogi. Muusika puhul on komponentideks trummid, bassid, kitarrid, laulud. „Nende komponentide vahekord ja see, kuidas teatud partiide parimaid omadusi välja tuua, on aga minu töö,“ selgitab Siim. „See on segu tehnilisest ja muusikalisest tegevusest.“ Protsess on tema sõnul küll aeganõudev, aga väga nauditav.

Sten võrdleb miksija rolli pigem kunstniku kui inseneri omaga. Samas nendib ta, et ka tehniline pool on muusikategemise juures väga oluline. Ka Berti hinnangul on nende ameti juures väga palju tegemist just heliloomega, mitte vaid nupukeeramisega. „Ühest küljest pead miksijana tundma väga hästi tehnikat ja teooriat, kuidas heliseadmete sees protsessid töötavad. Teisest küljest tuleb neid samu masinaid kasutada väga loovalt, et lugu saaks hästi kõlama, omapärast nägu kaotamata,“ täiendab Siim teiste mõtteid.

Jätka täispika intervjuu lugemist Rada7 veebis

Tagasi üles