Hea on vaadata kui teatud ühise eesmärgi nimel on üle keskmise vaeva nähtud. Reedest Kultuurikatlat külastades tekkis vast igal muusikanädala sõbral seisakuhetk, et vaadelda korraks Helsingist Tallinna kolinud Flow Festivali visuaalset identiteeti ja selle fassaadi kujunduselemente, mis kohalike urbanistide ja arhitektide senised praktikad elavdada Kultuurikatla autoparklat ülekaalukalt ja lihtsalt ületas.
Naljapäeval Tallinn Music Weekil
Avaliku või kasutu ruumi käima saamiseks ei pea ilmtingimata euroaluseid ja mururulle kasutama. Flow puhul olid nendeks mänguvahenditeks fassaadile paigaldatud valguskastid ja meetrise läbimõõduga diskokera, mis selle trööstitu poolavaliku ruumi ootamatult sümpaatselt täitis.
OFF Flow oli Tallinna tulnud kindla eesmärgiga reklaamida festivali, mis neil ka professionaalselt õnnestus. Selleks oli kodust kaasa võetud terve perekond melomaane ja dj'sid, kes kahes saalis atmosfääri lõid. Sündmusel oli kõvasti panustatud nii ekser- kui interjöörile, kujundades ka siseruumid Flow'le iseloomulike rahvamasside ohjeldamiseks mõeldud aedikutega. Võibolla oli see aedikukontseptsioon pisut liiast aga võibolla ka mitte.
Tantsima
Üritust alustanud suurepärase dj Katerina muusikavalik oli sellel õhtul kindlasti üks ägedamaid ja eklektilisemaid, mängides alustuseks Moodymanni, vahele mitmesugust abstraktset instrumentaalräppi ja lõpetades Arthur Russelliga. Seejuures miksis ta just siis kui tahtis ja kui parasjagu ei tahtnud, vahetas loo lihtsalt pausi pidades, mis on minu arvates lahe ja näitab, et isikul on karakterit.
Alumises saalis olid ennast Flow Festivali kutsel sisse seadnud Eesti house-muusika isand Raul Saaremets (Ajukaja) ja Haigla poiste duo Ats Luik ja Kristopher Luigend, kes peamiselt soome hipsteritest koosneva publiku meeleolu musooniga ülal hoidsid. Kui valdav osa tänapäeva dj'dest mängib ainult uut tantsumusa, siis õnneks selles ruumis mänginud melomaanid seda viga ei teinud. Motor City Drum Ensemble'i vahele susati vabalt mõni aegumatu Una Bomba lugu, mis töötas sama värskelt kui 15. aastat tagasi.
Lõpuks võttis ohjad enda kätte Helsingist kohale tulnud Lil Tony, kelle plaadikogusse kuulub üle kolmekümne tunhande vinüülplaadi ja mõelge ise, mis siis juhtuma hakkas. Ühel hetkel oli saal moodsat tantsurahvast täis ja pidu laes. Selles saalis õnneks puudus dj ja rahva vaheline aedik, mis võimaldas igaühel musa mänginud isikut tänada või niisama kompliment teha.
Iraani kontrastid
Mustpeade Maja keldrisaalis astus üles hoopis teisest maailmast ja kultuuriruumist pärit rühmitus nimega Barfak, kes olid kohale tulnud Teheranist. Kuigi TMW kodulehel on kirjas, et Barfak on progressiivse elektroonilise ambient-fusioni bänd, siis tegelikkuses jääb nendest sõnadest selle reserveeritud ja võrdlemisi melanhoolse vaibiga ansambli kirjeldamiseks kõvasti puudu. Lühidalt öeldes on see live-ansambel, mida tasus iga hinna eest kuulama minna juba eurooplasele eksootilise kontrasti pärast, mida sellest ansamblist kiirgas.
Kujutage hetkeks ette kümneminutilisi Lähis-Ida päritolu instrumentaalpalasid, mille vahel vokalist kordagi publiku poole ei vaata, lihtsalt laval mikrofoni taga seisab ja natuke nukrameelselt maha vaatab. Nad ise usuvad, et kõikides muusikastiilides toimub evolutsiooniline protsess ehk "vanadest klišeedest vabanemine".
Barfak on veendunud, et inimestel tuleb olla looduse rütmidega kooskõlas – ikka selleks, et jääda ellu ning leida õnn. Instrumentide valik on teine aspekt, mis väärib nende puhul käsitlemist. Muusika oli üles ehitatud pisut c-kategooriat meenutavale algupärasele süntesaatoribiidile või mõnele arhailisele 8- bitisele taustale, mida saatsid kaks kitarristi, tüdruk löökpillidel (käsitrumm ja savist mannerg) ja naisvokalist, kes läbi kajavokoodri lugude nimesid mikrofoni lausus. Meeleolu oli midagi surma ja sünni vahepealset, kus lõpuks siiski tänuväärne rahu leiti. See ansambel meeldiks kindlasti Marju Kõivupuule.
Bass
Kaarli pst. 9 asuva MIM- Stuudio üritus keskendus sel õhtul ainult bassimuusikale. Tegemist on hubase ja koduse pesaga, kuhu tihtipeale ei satuta, kuid milleks nüüd huvilistel kindlasti põhjust on. Kuigi õhtu keskendus ainult bassimuusikale, jäi bassi sellel õhtul natuke väheks.
Mis iganes põhjusel see nii oli, oleks sealne vibe saanud parem olla. Kui tegemist on Londonis sündinud žanrite nagu grime'i ja dubstepi õhtuga, siis võiks ju eeldada, et ruum on pime ja veidi vinene. Kuid selle asemel valitses meeleolu, nagu keegi oleks öösel magamistoas tule põlema pannud. MIM- Stuudio poole suunduti eelkõige Suurbritannias tegutseva Tartu poisi Wazari pärast, kes osutsus väikeseks pettumuseks. Miksimisoskused on sellel poisil aga küll tip-top.